Hiljuti oli mul rõõm külastada üht noort peret Viljandis, et jäädvustada nende igapäevaelu oma hubases kodus. Elame maailmas, kus aeg lendab kiirelt, ja just need argised, soojad hetked pere keskel on need, mida me hiljem kõige enam hindame. Minu eesmärk oli pildistada neid nii, nagu nad on – loomulikult ja sundimatult, ilma poseerimata ja liigse lavastuseta.

Carl Hendrik, pere pisipoeg, on 1,4-aastane ja täis avastamisrõõmu. Ta vudis mööda korterit, uudistas aknalaual õues toimuvat ning naeris südamest, kui ema ja isa temaga mängisid. Sellistel hetkedel on kaamera justkui märkamatuks muutuv kaaslane – ma jälgin ja taban, kuidas elu ise end ilmutab.

Nende kodu asub vaiksel tänaval, kus aknast paistab rahulik Viljandi linnaosa. Korter on täis soojust ja isikupära – igal riiulil ja diivaninurgal on oma lugu. Pere veetis pildistamise ajal aega tavapärasel moel: mängiti pojaga, vaadati koos raamatut, võeti kehakinnituseks ampsusid ja mürati voodil. Mul oli nii hea meel näha, kuidas laps nautis, et temaga tegeletakse ja oli loomulikult kaugelt juba näha seda armastust ja õrnust, mis vanematel talle jagada oli :) Loomulikult oli tunda õhus armastust ka vanemate endi vahel, ka seda on oluline märgata ja jäädvustada :)

Sellised fotosessioonid on mulle alati südamelähedased. Mulle meeldib, kui saan jäädvustada tõelist elu – hetki, kus inimesed on päriselt nemad ise. Ilma, et peaks midagi lavastama või pingutama, et kaadrisse saada “täiuslik” foto. Tõelised mälestused tekivad just siis, kui keegi ei püüa olla keegi teine, kui naer ja puudutused on ehtsad ja kui koduseinte vahel on tunda armastust.

Loodan, et need pildid saavad ajas aina väärtuslikumaks ja meenutavad neile alati, kui eriline ja ilus on nende igapäevaelu just praegu, selles hetkes. See on põhjus, miks dokumentaalfotograafia on nii eriline – see talletab hetki, mida me igapäevaselt võib-olla ei märkagi, kuid mis on meie elu kõige sügavam sisu.